Matkamees Tõnu Jürgenson soovitab: Rebasmäe metsaonn
Rebasmäe metsaonn on sellepärast üks omapärane onn, et seal puudub küttekeha, see-eest on keset onni tõstetud lõkkease tule tegemiseks, nii et kõik onnis viibijad saavad ühtemoodi võrdselt nautida elava tule paistet. Isegi siis kui väljas on kümmekond külmakraadi on võimalik onnis ilma paksu jopeta mõnusalt istuda ja olemist nautida.
Rebasmäe onn on oma olemuselt üsna spartalik ja annab tõesti ainult seda mida üks matkaja vajab; katust vihma korral, seinu tuule korral ja lõkkesoojust külma korral. Üleliigseid [...]Matkamees Tõnu Jürgenson soovitab: Rebasmäe metsaonn
Rebasmäe metsaonn on sellepärast üks omapärane onn, et seal puudub küttekeha, see-eest on keset onni tõstetud lõkkease tule tegemiseks, nii et kõik onnis viibijad saavad ühtemoodi võrdselt nautida elava tule paistet. Isegi siis kui väljas on kümmekond külmakraadi on võimalik onnis ilma paksu jopeta mõnusalt istuda ja olemist nautida.
Rebasmäe onn on oma olemuselt üsna spartalik ja annab tõesti ainult seda mida üks matkaja vajab; katust vihma korral, seinu tuule korral ja lõkkesoojust külma korral. Üleliigseid mugavusi seal pole , nii et need, kes on harjunud ikkagi köetud toas olema ja aknast välja vaatama võivad end seal mitte just kõige mugavalt tunda.
Samas on Rebasmägi hea peatumise koht neile, kes on otsustanud jalgsi Ilumetsa kandis matkata ja tutvuda kohalike vaatamisväärtustega ( Põrguhaua kraatrid , Mustjärv , Valgjärv , Meenikunno maastikukaitseala ). Onni lähedal on ka allikas kust saab alguse Rebasmäe oja. Allika vesi on küll kõrge raua sisaldusega, millest annavad tunnistust allika ja oja kaldad, ning vee lõhn. Vaatamata sellele on vesi täiesti puhas ja igati tarbitav nii joogiks kui ka toidu valmistamiseks.
Neid kes on teadlikud kõrge rauasisaldusega vee tarbimisest tulenevast kahjust hammastele lohutan ma sellega, et kahju hammastele tekkib alles peale pikemaajalist kasutamist. Pealegi on peaallika läheduses, umbes 15m kaugusel nõlva peal teine allikas, kust voolab tõenäoliselt oluliselt väiksema raua sisaldusega vesi. Nire servad on täiesti värvitud ja see annab kinnitust teistsugusest vee koostisest.
Minu jaoks on Rebasmäe onn olnud tavaliselt koht peatumiseks sügisesel ajal, kuna ümbruskonna mets on rikkalik oma seeneanni poolest. Mitmeid kordi olen korraldanud sõprade ja tuttavatega seal seenelaagreid. Korjad oma korvi metsa all täis, kupatad lõkkel pajas seened ära ja valmistad nendest omale kohe maitsva roa. Väga mõnus värske seenetoit tuleb just kupatatud ja jahutatud seentest, kui need purustada, lisada rohelist või mugulsibulat, hapukoort ja soola oma maitse järgi, ning süüa seda lõkkes fooliumi sees küpsetatud kartulitega.
Aastaid tagasi juhtus siin Rebasmäel omamoodi naljakas lugu. Olime jälle tuttavatega seenelaagris, tavaliselt on meil kõigil mingi taskuformaadis seenemääraja kah igaks juhuks kaasas, et mitte halva enesetundega nädalalõppu ära rikkuda. Ühel sellil oli ka veel võetud kaasa raamat „Euroopa Imetajad“, mida ta hoidis telgis. Ükshetk tuli ta kiirustades metsast, näost punane nagu tuletõrje auto ja sööstis telki oma raamatu järele, olles seda erutatult natuke aega lehitsenud hõiskas ta valjuhäälselt „ „alces alces“ , seda looma ma metsas nägingi“. Tore kui keegi kõrges eas midagi metsas käies raamatute abiga ära õpib. Siit ka loo moraal, et õppida pole kunagi hilja ja seenel olles võib ka loomade kohta midagi õppida.www.loodusegakoos.ee
